Tegelikke valimistulemusi ainult erakondade üle-eestiliste toetusprotsentide baasilt täpselt prognoosida ei saa. Eesti valimissüsteem on selleks liiga keeruline ning suurt rolli mängivad igas valimisringkonnas üles seatud konkreetsed isikud, kommenteerib Juhan Kivirähk erakondade toetusküsitluste tulemusi.
Kui järgmisel pühapäeval toimuksid riigikogu valimised, koguks Keskerakond 29, Reformierakond 24, EKRE ja SDE 12, Vabaerakond 6 ning IRL 5 protsenti valijate häältest. Napilt jääks valimiskünnise alla Eestimaa Rohelised 4 protsendiga. Sellised tulemused andis Turu-uuringute AS-i 9.-22. augustini Eesti Rahvusringhäälingu tellimusel läbi viidud küsitlus.
Muidugi tekib alati kiusatus kõrvutada saadud tulemusi eelmise, suve hakul tehtud küsitluse tulemustega ning üritada selgitada toimunud muutuste põhjusi. Keskerakonna toetuse kasvu võiks näiteks põhjendada sellega, et suvi on ikka olnud peaministrierakondadele hea aeg. Riigikogu ei käi koos, opositsioon ei ründa, peaministril on aga suvel sageli võimalusi rahva ees positiivselt üles astuda – eriti nüüd, Eesti Euroopa Liidu eesistumist juhtides.
Varem võimul olnud Reformierakonna toetus kasvas samamoodi, 2015. aasta juuni ja augusti vahel 5 ning 2016. aastal 3 protsendi võrra. Lisaks on vaidlus Keskerakonna kahe leeri vahel toonud neile palju meediatähelepanu, mille puhul tasub meenutada tuntud poliittarkust – pole tähtis, kas sinust räägitakse head või halba, tähtis on, et räägitakse.
Kuid stopp! Küsitlus ei ole täpne valimistulemus. Küsitluse tulemused saadakse kõigist valimisõiguslikest kodanikest juhuvaliku teel moodustatud mudeli abil. Küsitluse statistilist viga arvestades võis Keskerakonda augustis toetada ka 32 või 26 protsenti valijatest, Reformierakonda aga vastavalt 27 või 21 protsenti. Seega võib vaatamata viieprotsendilisele erinevusele küsitlustulemustes nende kahe erakonna toetus tegelikkuses ka võrdne olla.
Selle asjaoluga arvestamine, et uuringuga kaasneb alati ka tõenäoline viga, muudab üsna mõttetuks kindlas kõneviisis tehtud väited ühe või teise erakonna toetuse tõusust või langusest paari-kolme protsendi võrra kahe küsitlusperioodi vahel ning teeb asjatuks katsed seda fakti ühe või teise sündmuse või ettevõtmise mõjuga põhjendada. Tulemusi analüüsides tuleks keskenduda pikematele aegridadele.
Kui vaatame kõiki seitset sel aastal läbi viidud küsitlust, on Keskerakonna toetusprotsent liikunud vahemikus 31 protsenti jaanuaris ja 26 protsenti mais-juunis. Reformierakonna toetus on muutunud vahemikus 26 protsenti (juunis) ja 20 protsenti (aprillis). Korrektne sotsioloogiline järeldus kõlaks, et mõlema erakonna toetus on püsinud stabiilselt kõrgel tasemel, varieerudes kuust kuusse statistilise vea piirides.
Samas ei saa väita, nagu poleks valijate toetuses erakondadele valimiste järel üldse mingeid tähendust omavaid muutusi toimunud.
Vaadates enam kui kahe aasta pikkust erakondade toetusprotsentide aegrida võib väita, et võrreldes riigikogu valimistel saadud tulemusega 13,7 protsenti on Isamaa ja Res Publica Liit oma valijaid kaotanud ning nende toetus on langenud parlamenti pääsuks vajaliku kriitilise piirini.
Seevastu EKRE, mis 2015. aastal pääses parlamenti 8,1-protsendilise toetusega, on praeguseks end poliitmaastikul kinnistanud kolmandale-neljandale positsioonile, kogudes püsivalt 12-14 protsendi valijate poolehoiu. Sellega pakuvad nad tõsist konkurentsi sotsiaaldemokraatidele, kes kahe aasta jooksul on elanud üle paremaid ja halvamaid päevi, kuid mille tänane toetus 12 protsenti on ligilähedane 2015. aasta valimistel saadule (15,2 protsenti).
EKRE-ga sarnaselt jõudis 2015. aasta juunis 15-protsendisele toetustasemele ka Vabaerakond (valimistel said nad 8,7 protsenti häältest), kuid nemad oma kiire edu tänaseks minetanud, püsides vaevu valimiskünnisest ülalpool. Erakond Eestimaa Rohelised on aga pea olematust toetusest (2015. aasta valimistel said nad vaid 0,9 protsenti häältest) jõudnud tänaseks parlamenti pääsuks vajalikule künnisele väga lähedale.
Selline statistilise eksimuse piire arvestav arutlus pakub teistsuguse vaatenurga ka Turu-uuringute ja Emori küsitlustulemuste erinevusele.
Tõsi, Emori ja Turu-uuringute küsitlusvalimid on moodustatud erineval alusel. Turu-uuringute AS kasutab klassikalist juhuväljavõttu, mille puhul püütakse võimalikult rangelt järgida põhimõtet, et igal üldkogumi elemendil (igal Eesti valimisealisel kodanikul) peab olema võrdne tõenäosus küsitlusvalimisse sattuda. Selleks moodustatakse üle-eestiline aadressipõhine valim ning silmast-silma intervjuud viiakse läbi vastajate kodudes. Kantar Emor kasutab küsitlusmudeli moodustamiseks oma veebipaneeli, kuhu kuuluvad regulaarseks küsitlustele vastamiseks eelnevalt nõusoleku andnud inimesed, ning küsitleb neid interneti kaudu. Jah, ka sellise valimi puhul jälgitakse, et see sisaldaks vajalikul hulgal erinevast soost, rahvusest, erineva vanuse, hariduse ja elukohaga inimesi. Ent tegemist pole klassikalise juhuvalimiga ning mul on raske mõista, kuidas saab sellisesse paneeli kuuluvates inimestes näha aktiivsuselt ja poliitilistelt tõekspidamistelt Eesti keskmise valija portreed.
Ehkki arvutikasutus on tänapäeval väga laialt levinud, tasub mõelda, kas näiteks 74-aastase regulaarselt internetti kasutava isiku ning tema ilma arvutikogemuseta eakaaslase arusaamad elust ning ka erakondlikud eelistused ei või olla oluliselt erinevad? Rääkimata sellest, et Emor ei küsitle 75-aastaseid ja vanemaid isikuid, keda on valijaskonnas ligikaudu 10 protsenti (muide, 40 protsenti selle eagrupi valijatest toetab Keskerakonda).
Siin on üks põhjus, miks Emori küsitlused kipuvadd alati andma suurema toetusprotsendi Reformierakonnale. Ega siis Keskerakond ilmaasjata innukalt e-valimiste vastu ei sõdi: nad teavad, et internetikasutajate seas on nende populaarsus madalam kui elanikkonnas keskmiselt.
Kuid vaatamata valimi moodustamise erinevustele on nii Turu-uuringute kui ka Emori küsitluste poolt pakutav üldpilt väga sarnane: Keskerakond ja Reformierakond on erakonnamaastiku kaks selget liidrit üsna stabiilse toetajaskonnaga; toetusreitingute kolmanda-neljanda positsiooni pärast konkureerivad omavahel Konservatiivne Rahvaerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Viieprotsendilise valimiskünnise läheduses paiknevad kolm erakonda: Vabaerakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Erakond Eestimaa Rohelised.
Ma arvan, et selline teadmine on Eesti poliitilisel maastikul toimuvast arusaamiseks märksa olulisem kui arutelud selle üle, mis poliitiku milline tegu võis tema erakonna toetusprotsenti ühe kuu jooksul paari protsendi võrra ülespoole liigutada. Ning kuu aega hiljem samas vaimus mõistatada, mis selle protsendi taas endisele tasemele tagasi viis.
Tegelikke valimistulemusi ainult erakondade üle-eestiliste toetusprotsentide baasilt täpselt prognoosida niikuinii ei saa. Eesti valimissüsteem on selleks liiga keeruline ning suurt rolli mängivad igas valimisringkonnas üles seatud konkreetsed isikud.
Artikkel on algselt avaldatud ERR portaalis.