Sotsiaaldemokraatide reitingu kõrghetked on pärit ajast, mil Keskerakonda juhtis Edgar Savisaar, kellest oli sotsidel üsna lihtne positiivselt eristuda. Jüri Ratase Keskerakond on konkurendina märksa keerulisem pähkel, eriti juhul, kui ollakse ühes valitsuses, leiab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Riigikogu valimiste õhtul on Eesti Televisiooni stuudios tavaliselt suur Eestimaa kaart, millel valimisringkonnad muudavad värvi vastavalt sellele, milline erakond millises ringkonnas liidrikoha saavutab. Kui varasematel aastatel on sellesse värvide mängu sisse juhtunud ka punast (SDE) ja sinist (IRL), siis järgmisel kevadel on karta, et kaart värvub üksnes kollaseks (Reformierakond) ja roheliseks (Keskerakond). Kaks erakonda on end konkurentidest sedavõrd kindlalt ette rebinud, et olukord hakkab meenutama kahepartei-süsteemi.
Reformierakonna uus esimees Kaja Kallas toonitas erakonna üldkogu eel ja järel antud intervjuudes korduvalt, et riigikogu valimistel on kõik erakonnad praeguseks saanud vaid null häält. Tundub, et mõned parteid on seda ütlust väga tõsiselt võtnud ning ennast nullpunkti ehk valimiskünnisele ülesrivistanud. Aprillikuise arvamusküsitluse tulemuste põhjal ei oleks parlamenti asja ei rohelistel (toetus kolm protsenti), Vabaerakonnal ( samuti kolm protsenti) ega ka Isamaa ja Res Publica Liidul (neli protsenti). Ohtlikult lähedale on maagilisele viie protsendi piirile langenud ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond (kuus protsenti).
Poliitilisele mänguväljale on alles jäänud vaid kolm kahekohalist toetusprotsenti omavat erakonda: valimiste võidu nimel heitlevad Reformierakond (33 protsenti) ja Keskerakond (toetus 26 protsenti) ning üsna kindlalt võib ennast tunda ka EKRE (14 protsenti).
Reformierakond on liikunud tõusujoones juba pikemat aega. Tõenäoliselt on selle põhjuseks lootus, et “17 aastat õigel teel” liikudes stagneerunud erakond omandab uue esimehe juhtimisel uue hingamise. Ootuste latt on kõrgele seatud – kindlasti oleks Kaja Kallasel ennast lihtsamtõestada, kui reitingule tõusuruumi rohkem oleks jäetud.
Keskerakond on suutnud vaatamata keerukale valitsemisvastutusele oma toetust hoida, kuid siiski on toimunud üks märgilise tähtsusega muutus: Reformierakonnale on loovutatud esikoht Tallinnas, ainsaks kindlaks kantsiks on jäänud veel Ida-Virumaa. Kuid pensionärid ja venekeelsed valijad on endiselt kindlalt Keskerakonna selja taga: venekeelsetest valijatest toetas neid aprillis 80 protsenti, üle 75-aastastest ligi pooled (44 protsenti).
EKRE võiks võtta oma loosungiks “Mida halvem, seda parem!”, sest nemad koondavad oma selja taha kõige rahulolematute valijate hääli, kes sooviksid, et poliitilisel parnassil “pead lendama hakkaksid”. Tõusuruumi siiski väga palju pole – esimesi ja teisi eelistus kokku liites saame EKRE potentsiaalseks valijaskonnaks ca 20 protsenti.
Sotsiaaldemokraatide toetuse langust seostatakse erakonna esimehe, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ootamatu teatega ministrikohast loobumisest. Kuid see kujutas endast vaid ühe pikalt kestnud protsessi finaali. Sotside reiting oli langustrendis juba pikka aega, Ossinovski otsus vaid kiirendas asjade käiku. Tartu Ülikooli politoloog Martin Mölder analüüsis aprilli alguses erakondade toetuse võimalikku miinimum- ja maksimumtaset ning leidis, et kindel sotsiaaldemokraatide valijaskond jääb viie protsendi kanti, kuid võimalik maksimum võiks olla üle 20 protsendi (“Kus on erakondade toetuse põhi ja lagi?” – Postimees, 5. aprill). Sotside jaoks ongi nüüd see absoluutne madalseis käes.
Kas edaspidi hakkavad asjad paremuse poole liikuma? Võib-olla tõesti on Jevgeni Ossinovskil teada mingi imerelv, millega riigikogus sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhtima asudes erakonna reiting uuele tõusule viia. Enamik poliitikavaatlejaid aga suhtub võimalusse, et Ossinovskil õnnestub tõhusa misjonitööga Eesti valijad sotsiaal-demokraatia usku pöörata, pigem kahtlevalt. Seni pole sotsid suutnud poliitilise kommunikatsiooni vallas erilist võimekust üles näidata. Põhiküsimus valijate jaoks on – mida suudavad sotsiaaldemokraadid teha teistmoodi ja paremini, kui nendega ideoloogiliselt sarnast liini esindav Keskerakond? Kuidas suudaks valija vahet teha, kas maksuvaba miinimumi ja lastetoetuste tõusu eest tänada sotsiaaldemokraate või valitsust? Kuid selles, et just sotsiaaldemokraadid on süüdi Lätti suunduvas alkoholiturismis, on enamik avalikkusest küll ühel meelel.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna reitingu kõrghetked on pärit ajast, mil oldi koos Keskerakonnaga opositsioonis ning toonasest, Edgar Savisaare taktikepi all toiminud Keskerakonnast, oli sotsidel üsna lihtne positiivselt eristuda. Jüri Ratase Keskerakond on konkurendina märksa keerulisem pähkel, eriti juhul, kui selle erakonnaga ühes valitsuses olla. Kuid just Keskerakonna arval saaks sotside toetus kasvada, parempoolsete veendumustega valijate seast pole neil lootust uusi valijaid leida, rahvus-konservatiivide seast veelgi vähem.
Sarnase dilemma ees on ka Isamaa ja Res Publica Liit. Kui poliitmaastikul on tugeval positsioonil majanduslikku parempoolsust esindav Reformierakond ning rahvuslik-konservatiivne EKRE, siis kus leiduks nende kahe vahelpiisavat toetajaskonda kindlustav koht IRL-i jaoks? Mille poolest suudab IRL neist kahest, hetkel märksa populaarsemast konkurendist, eristuda? Kas katsega rahvuslikku konservatiivsust ja kaasaegsetel väärtustel tuginevat ühiskonda ühte patta kokku panna ei tule välja midagi müstilise “kanapõdra” sarnast, millest Kristen Michal Foorumi saates kõneles. Pelgalt erakonna ümber nimetamisega Isamaaks suurt edu ei saavuta, enamikus valijates see enam nostalgiat esile ei kutsu. Martin Mölder kirjutas oma eelnevalt viidatud analüüsis, et “IRL pole veel omadega põhja jõudnud.”
Sama väitis Mölder ka Vabaerakonna kohta – sellegi erakonna minimaalne toetus olevat nullilähedane, kuna väga kindlad toetajad neil puuduvad. Toetuse lagi võiks aga Mölderi hinnangul olla kusagil 15 protsendi kandis – meenutagem, et pärast riigikogu valimisi 2015. aasta jooksul Vabaerakond mitmel puhul sellist toetust ka nautis. Turu-uuringute AS-i küsitlusest selgunud esimesi ja teisi eelistusi kokku liites saame nii IRL-i kui ka Vabaerakonna potentsiaalseks toetustasemeks 13-14 protsenti.
Eestimaa Roheliste jaoks peaks praegune ühiskondlik kliima olema reitingu tõstmiseks üsnagi soodus, sest Eesti inimestele hakkab tasapisi kohale jõudma arusaam, et pikas perspektiivis on ainus ellujäämist tagav strateegia säästlik ressursside kasutamine ja keskkonnahoid. Kahjuks napib roheliste erakonnas tuntud inimesi, kes seda potentsiaali realiseerida aitaksid. Ainult heade mõtetega paraku valimistel ilma ei tee.
Siiski on lisaks poliitikaväljal end hetkel kindlalt tundvale kolmele erakonnale veel päris mitu, kes end “stardijoonele” on seadnud ning ihuvad hammast uute valijate võitmiseks. Seda saab teha vaid “suurtelt” toetajaid üle lüües või seni ilma poliitiliste eelistuseta inimesi valima meelitades.
Artikkel on algselt avaldatud ERR portaalis.