2024. aasta jaanuarist kuni veebruari keskpaigani viis Turu-uuringute AS Sotsiaalkindlustusameti tellimusel läbi telefoniküsitluse Eesti elanike teadlikkuse ja hoiakute väljaselgitamiseks pere- ja seksuaalvägivalla ning inimkaubanduse teemadel. Sarnaseid uuringuid on läbi viidud ka 2014. ja 2016. aastatel (toona oli läbiviijaks Kantar Emor) ning selleaastase uuringu üheks eesmärgiks oli hinnata Eesti elanike teadlikkuse muutust ajas. Uuringutulemuste analüüsi teostas Sotsiaalkindlustusamet.
Uuringust selgus, et 80% elanikkonnast tunneb ära uuringus käsitletud vägivallaga seotud olukorrad. Kõige enam peetakse vägivallaks olukordi, mis on seotud füüsilise ja seksuaalse vägivallaga – kui paarissuhtes üks partner teist füüsiliselt jõuga kinni hoiab, sunnib teisele peale suguühet, teist lööb, tapmisega ähvardab või kägistab. Seejuures peab enamus neid vägivalla olukordi raskeks. Mõnevõrra erinevalt suhtutakse aga tõukamisse, mille puhul oli suhteliselt võrdsel määral neid vastajaid, kes pidasid seda olukorda kergeks või raskeks vägivallaks. Teisi vägivallaga seotud olukordi, mis on pigem seotud vaimse või majandusliku vägivallaga (ähvardamine, keelamine, piiramine), ei pidanud vägivallaks ligikaudu kümnendik kuni neljandik Eesti elanikkonnast või ei osatud olukorrale hinnangut anda. Suurim muutus on toimunud võlgade tekitamise, sõpradega suhtlemise keelamise ja ostude piiramise osas – selliseid olukordi paarisuhte vägivallaks pidavate inimeste osakaal on tõusnud ligikaudu 19-28% võrra. Olukorda, kus paarissuhtes üks partner mõnitab, solvab ja kritiseerib pidevalt teist, peab vägivaldseks 82% vastajatest.
Perevägivalla ohvreid toetavad ja mõistvad hoiakud on elanikkonna hulgas laialt levinud. Valdav osa elanikkonnast arvab, et vägivald pere- või lähisuhtes on kuritegu (98%) ning perevägivalda pealt näinud lapsed on ohvrid ja vajavad abi (98%). Mõnevõrra väiksem osakaal, kuid siiski valdav osa elanikkonnast arvab, et perevägivalla ohver ei ole iseseisvalt võimeline lõpetama vägivaldset suhet (76%) ja suhtest, kus on perevägivald, on raske lahkuda (69%). Seevastu on aga suhtelist suur osakaal, ligikaudu kolmandik, kelle arvates perevägivalla ohvrid on ise osaliselt juhtunus süüdi ning umbes iga kümnes vastaja leiab, et perevägivald on pere siseasi, kuhu kõrvalised isikud ei tohiks sekkuda.
Pea pooled elanikkonnast (48,5%) on kunagi pealt kuulnud, näinud või kahtlustanud mõnd perevägivalla juhtumit ning 72% nendest on sellele ka reageerinud või midagi teinud. Kõige levinumaks viisiks vägivalla juhtumi sekkumise puhul on ise olukorda lahendama minemine või rääkimine ohvri/vägivallatsejaga, nõu andmine või aitamine. Aastate lõikes on vähenenud nende inimeste osakaal, kes on läinud ise olukorda lahendama ning märkimisväärselt suurenenud nende inimeste osakaal, kes on läinud ohvri/vägivallatsejaga rääkima. Noored inimesed (15-24-aastased) pöörduvad aga sagedamini politsei, tugiliinide või ohvriabi poole ning ise olukorda lahendama pigem ei lähe.
28% inimestest, kes on perevägivallaga kokku puutunud, ei ole sellele aga kuidagi reageerinud. Peamiseks põhjuseks on see, et enamik neist (ligi 51%) olid ise või on vägivallajuhtumiga kokku puutudes alaealised. Pea kolmandik ei reageerinud aga selletõttu, et olukord lahenes ise või keegi teine lahendas selle. Neljandik aga ei teadnud lihtsalt, mida teha.
Lisaks perevägivallale küsiti arvamusi ka inimkaubanduse, seksuaalvägivalla, prostitutsiooni, tööalase ärakasutamise ja ohvritele mõeldud erinevate tugiteenuste ja ohvriabi teenuste teadlikkuse kohta. Lähemalt saab lugeda uuringutulemusi tutvustavat artiklit Delfi kodulehel. Ohvriabi süsteemi arendamise projekti raames korraldatud uuringu aruanne tervikuna ja peatükkide kaupa on leitav Sotsiaalkindlustusameti kodulehel.