Sotsiaalministeeriumi tellimusel viis Turu-uuringute AS 2020. a augustist novembrini läbi elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringu, mille raames küsitleti 2513 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku. Uuringu raport on leitav siit:
Uuringust selgus, et mõõduka toimetulekuriski rühma kuulumine, samuti abivahendite ja lähedaste kõrvalabi kasutamine hakkab kasvama 40-ndates eluaastates, kõrge toimetulekuriskiga rühma kuulumine aga 60-ndates eluaastates.
Kogu elanikkonnas jääb kõrge iseseisva toimetulekuriskiga inimeste arv hinnanguliselt vahemikku 19 000-32 000, mõõduka toimetulekuriskiga inimeste arv aga vahemikku 53 000-73 000. Kõige enam esineb riskirühmadesse kuulujatel tõsiseid liikumis- või liigutamispiiranguid, mis on sageli kombineeritud teiste tegevuspiirangutega. Ligi 40% riskirühmadesse kuuluvatest inimestest elab üksi – see seab nad hooldusvajaduse suurenemisel haavatavasse positsiooni.
Uuringu järgi tuntakse puudust eelkõige oma kodus iseseisvat toimetulekut toetavatest teenustest – näiteks abist koristamisel, toidu valmistamisel ning ravimite ja toidu koju toomisel, aga ka enesehooldusel. Samuti on vajadus ka transpordi järele, millega minna arsti juurde või muudesse vajalikesse kohtadesse.
Regionaalses vaates on erilist tähelepanu vajavaks piirkonnaks Ida-Virumaa, kus nii kõrge toimetulekuriskiga inimeste osatähtsus kui ka täiendavaid abivahendeid või teenuseid vajavate inimeste osakaal on Eesti keskmisest pisut kõrgem. Selles regioonis on elanike sissetulekud Eesti keskmisest madalamad ning elanike tervise näitajad Eesti keskmisest halvemad. Eestis on pakutavad toetused ja teenused omavalitsuste lõikes erinevad. Selleks, et tegevuspiiranguga inimeste abi saamise võimalused oleksid võimalikult võrdsed, sõltumata sellest, millises omavalitsuses nad elavad, tuleks uuringu läbiviijate soovitusel toetuste ning teenuste osas välja töötada ühtsed standardid ja parandada abivajajate suunalist kommunikatsiooni.
Lisaks tegevuspiirangutele ja abivajadusele käsitles uuring kõrvalteemana ka elanikkonna hoolduskoormust. Uuringu andmetel hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest elanikest 22% ehk hinnanguliselt 220 000-255 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks on kõige sagedamini eakas lähedane, kes vajab abi oma kodus toimetulekuks. Vanuserühmade võrdluses on kedagi abistavate või hooldavate inimeste osakaal kõrgeim 50–59-aastaste hulgas.
Eesti praegune pikaajalise hoolduse korraldus asetab ebaproportsionaalselt suure hoolduskoormuse pereliikmetele ja lähedastele. Suur hoolduskoormus võib endaga kaasa tuua nii vaimse läbipõlemise kui muud terviseprobleemid – uuring kinnitas, et suure hoolduskoormusega inimestel esineb keskmisest sagedamini tõsiseid uneprobleeme või väsimust, samuti probleeme füüsilise või vaimse tervisega. Suure hoolduskoormusega seonduvad ka rahalised raskused: 59% suure hoolduskoormusega inimestest peab oma leibkonna rahalist toimetulekut mitterahuldavaks (kogu elanikkonnas vastav näitaja 32%).