Päev, mil Eesti maksumaksjad tähistasid „maksupööripäeva“ (päeva, milleni maksumaksjad töötavad sümboolselt võetuna vaid riigi heaks ning pärast mida algab see osa aastast, mille jooksul teenitud tulu jääb maksumaksjale endale), kujunes pöördeliseks ka valitsuskoalitsioonile. Samal päeval lõppenud avaliku arvamuse küsitluse tulemuste põhjal jäi tänaste valitsuserakondade summaarne toetus esimest korda madalamaks kui opositsioonierakondade oma (vastavalt 42 ja 47 protsenti).
Iseenesest pole tegemist ju mingi üllatava sündmusega, sest iga värskelt ametisse astunud valitsuse puhul pole küsimus mitte selles, kas selle usalduskrediit mingil hetkel hakkab otsa saama, vaid millal see juhtub. Oleks ilmvõimatu, et Jüri Ratase juhitud Keskerakond oleks valitsuse juhtparteina säilitanud 30-protsendilise toetajaskonda ka kaks järgmist aastat. Oli loogiline, et Keskerakonna reiting hakkas langema kohe, kui uudsuse võlu hakkas hajuma ning avalikkuse heameel liiga ülbeks muutunud Reformierakonna paikapanemise üle otsa sai.
Muidugi on Keskerakonna toetus veel endiselt väga kõrge – kui praegu toimuksid valimised, hääletaks nende poolt 26 protsenti valijaist. Seda on endiselt sama palju või pisut rohkemgi kui opositsioonilisel Reformierakonnal, mille toetus on 25 protsenti.
Peamise panuse valitsuskoalitsiooni nigelasse üldseisu annab aga sel nädalavahetusel endale uut esimeest valiva Isamaa ja Res Publica Liidu reiting. Nende toetus on langenud alla valimiskünnise – neljale protsendile.
Nagu näha, pole IRL-i siseheitlused vaatamata suurele meediatähelepanule täiendavat toetust kaasa toonud. Eelseisev valik võib oluline tunduda erakonna liikmetele endile, kuid avalikkuse jaoks laiemalt ei tundu sellel olevat mõju, mis erakonna kuvandit ja positsiooni oluliselt võiks parandada. Ehk tsiteerides Andrus Kivirähki hinnangut eelmise nädala Eesti Päevalehe LP-st: „Ollakse ettevaatlikud, igavad ja tüütult vooruslikud. Kas tõesti loodetakse sellega hääli võita? Kelle omi? Paljuke on Eestis neid inimesi, kellele lähevad korda ideoloogiline puhtus ja ustavus kivinenud väärtustele, kui nende tagant pole aimata värsket energiat ega tänapäevaseid ideid?“
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on seni suutnud oma keskmist reitingut hoida 12 protsendi peal, kuid nendest on toetajate osakaalult mööda rühkinud peamine oponent opositsiooni ridadest – konservatiivne rahvaerakond. EKRE on erakondade pingereas 14 toetusprotsendiga kindlalt kolmandal kohal ning kasutab oma retoorikas oskuslikult ära iga sammu valitsuse tegevuses, mis rahvuslik-konservatiivset joont pooldavatele valijatele vastumeelne võiks tunduda.
Isamaa ja Res Publica Liidust vaid veidi paremas seisus on Vabaerakond kaheksa toetusprotsendiga, mis jääb nende parematel aegadel (2015. aasta riigikogu valimiste järel) saavutatud tulemusest poole võrra madalamaks. Ka Vabaerakond oli kimpus uue esimehe valikuga ning eks lähitulevik näitab, kas Artur Talviku näol tehti ikka õige valik.
Väga suur roll erakondade reitingute igakuises kõikumises on ajakirjandusel – kindlasti ei hakka küsitlusele vastajad iseseisvalt tegema inventuuri erakondade plussidest ja miinustest. On muidugi vastajaid, kelle eelistus on välja kujunenud ja kellel pole raskust oma lemmiku nimetamisega. On aga ka küllalt suur osa vastajaist, kellel kindel eelistus puudub ning kes annavad vastuse tihti sellest lähtudes, mida on erakondade kohta küsitlusperioodil meedias head või halba räägitud.
Ma ei alustanud tänast kommentaari juhuslikult viitega „maksupööripäevale“. Põhiteema, millest sellel küsitlusperioodil valitsuse ja erakondade tegevusega seoses räägiti, oli riigieelarve uus strateegia, mis on otseselt seotud maksumaksja raha otstarbeka kasutamisega. Avalikkuse suhtumist mõjutab eelkõige see, millised argumendid avalikus diskussioonis veenvamad tunduvad.
Meediaruumis kõlas selle strateegia kohta rohkem etteheiteid kui kiidusõnu, kusjuures kritiseerijateks ei olnud mitte tavapärased „puusalt tulistavad“ opositsionäärid (à la Jürgen Ligi), vaid ka tõsiseltvõetavad majanduseksperdid (Eesti Panga president Hansson, eelarvenõukogu esimees Eamets jt). Valitsus jäi oma uue strateegia põhjendamisega ilmselgelt hätta, nende selgitused olid vastuolulised ja väheveenvad.
Seevastu on peretoetuste märgatava kasvu ning tulumaksuvaba miinimumi tõusu tagavad valitsuse otsused inimestel juba meelest läinud – pealegi jõustub esimene neist alles juulis ning teine alates järgmise aasta alguses. Seega hakatakse oma rahakotis reaalseid muutusi paremusele tajuma alles millalgi hiljem. Praegu aga annavad eelarve ja majanduse teemalistes aruteludes tooni hirmutamine vasakpöördega, reservide äraraiskamisega ja laenuorjusesse sattumisega.
Artikkel on algselt avaldatud ERR portaalis.