Sotsid ei peaks süüdistama toetuse languses alkoholitootjate PR-kampaaniat, vaid mõtlema sellele, kuidas oma erakonna suhtekorraldus viia tasemele, et viinapudeli hind ei varjutaks sotside teeneid muudes eluvaldkondades, leiab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Ehkki aasta alguses oli riigikogu opositsioonierakondade rünnakuteravik suunatud Keskerakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministrite vastu (10. jaanuaril üritati avaldada umbusaldust Kadri Simsonile ja 24. jaanuaril Urmas Reinsalule), on valitsusliidu partneritest viimasel kuul kõige enam räsida saanud hoopis sotsiaaldemokraatide reiting. Jaanuarikuiselt 11 protsendilt on see kahanenud kaheksale protsendile. Tõsi, ega IRL-i reiting samuti kiita pole – see käis alla juba 2015. aastal, kohe pärast valimisi.
SDE toetuse languse põhjustajaks on tõenäoliselt 2017. aasta eelarvessekümnete miljonite ulatuses laekumata jäänud alkoholiaktsiis, mida tarbijad on järjest kasvava piirikaubanduse käigus Lätti viinud. Süüdlase otsimisel vaadatakse, teadagi, kõige sagedamini Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski suunas. Maksumaksjate Liit valis Ossinovski ka tänavuseks maksumaksja vaenlaseks, ehkki aktsiisiotsused ei ole sugugi vaid tervise- ja tööministri rida ega lasu täies ulatuses isegipraegu ametis oleva valitsuse südametunnistusel.
Kuid Ossinovski ei peaks sotsiaaldemokraatide kesises toetuses süüdistama alkoholitootjate massiivset PR-kampaaniat, vaid võiks mõelda hoopis sellele, kuidas oma erakonna suhtekorraldus sellisele tasemele viia, et viinapudeli hind ei suudaks sotside teeneid muudes eluvaldkondades avalikkuse tähelepanu alt eemale tõrjuda.
Sotsiaaldemokraatide tänase kesisetoetuse taustal on korduvalt meenutatud, et mitte väga ammu, aastal 2012, lähenes nende reiting lausa 30 protsendile. Sellised võrdlused ei ole tänases poliitilises olukorras enam siiski asjakohased. Toona oli tegemist üsna harukordse olukorraga, kui riigikokku kuulus vaid neli erakonda, millest Reformierakond ja IRL kuulusid valitsuskoalitsiooni ning Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid opositsiooni. Kuna sel ajal oli Keskerakond partei, millega kõik teised erakonnad koostöö välistasid, osutusidki sotsiaaldemokraadid selleks nn valgete jõudude esindajaks, kelle toetuseks valitsuse tegevusega rahulolematutehääled peamiseltkogunesid.
Valitsuserakonnana tegutsedes pole sotsiaaldemokraatide toetus kunagi sedavõrd kõrgele küündinud. Ka 2013. aastal, pärast Reformierakonnaga valitsusse minekut, hakkas nende kõrge reiting kiiresti kahanema. Enamasti on ju valitsuse koosseisus oldud väiksema parterina, kelle võimalused oma programmilisi lubadusi ellu viia on jäänud üsna piiratuks. Ka praeguses koalitsioonis on SDE-l Keskerakonna kõrval väga keeruline omapoolsete algatustega eristuda, sest maailmavaatelt sarnane peaministri erakond korjab suurema osa loorberitest endale. Näiteks ka Euroopa Liidu eesistumise ajal oli avalikkuse silmis peamiseks kangelaseks ikka peaminister Jüri Ratas, mitte aga välisminister Sven Mikser.
Kõigele lisaks on sotsiaaldemokraadid pidanud viimasel ajal tegema valitsuses püsimise nimel mitmeid omapoolseid järeleandmisi. Nii olid nad sunnitud alla neelama justiitsminister Urmas Reinsalu meesšovinistliku praalimise ning vaid kultuuriminister Indrek Saarel jätkus kindlameelsust mitte toetada EKRE poolt esitatud totakat hümniseaduse eelnõu.
Parlamendiväliste erakondade ja hüpoteetiliste üksikkandidaatide toetuseks küsitluses antud 14 protsenti on tunnistuseks, et selline osa valijatest ei leia praeguste parlamendiparteide seast endale sobivat esindajat. See on pannud nii mõnedki poliitseltskonnad kaaluma uue erakonna loomise võimalusi, et protestihääled enda taha koondada. Olemasoleva poliitilise konfiguratsiooni säilimise puhul toidaks poliitikaga rahulolematute grupp eelkõige EKRE toetajaskonna juurdekasvu. EKRE toetus ongiveebruaris tõusnud juba 14 protsendini.
Lauristin: kui alkomull lõhkeb, tõuseb ka sotside reiting (2)
Ülejäänud erakondade toetustes võrreldes jaanuariga muutusi toimunud ei ole: toetuspingerida juhivad endiselt võrdse 27 protsendiga Keskerakond ja Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liidu toetus püsib kuuel protsendil ning Vabaerakonna toetajate osakaal on neli protsenti. Parlamendivälistest erakondadest toetab Eestimaa Rohelisi kolm protsenti valijaist.
Seekordses küsitluses paluti küsitletutel nimetada ka oma teised eelistused ning samuti erakonnad, kelle poolt nad mingil juhul ei hääletaks. Liites kokku esimesed ja teised eelistused, saame teada, kui palju on erakondade toetuspotentsiaal ehk kui suur osa valijatest neisse erakondadesse positiivselt suhtub. Samuti saab esimeste ja teiste eelistuste seoste põhjal mõista, milliseid erakondi näevad valijad lähedastena ning poolt ja vastuhäälte võrdlemise kaudu näha, milliseid erakondi tajutakse vastandlikena, omavahel mitte kokkusobivatena.
Esimesi ja teisi eelistusi kokku liites jääb erakondade toetuspingerida üldiselt samaks, vaid Reformierakond tõuseb 37 protsendiga suurima toetus-potentsiaaliga erakonnaks, jättes teisele kohale Keskerakonna (32%). Järgnevad EKRE (24%), SDE (20%), IRL (17%) ja Vabaerakond(13%).
Kõige suuremat vastuseisu tekitab valijate seas aga Keskerakond (selle poolt ei hääletaks valimistel mitte mingil juhul 34% valijaist). Reformierakonnale ei annaks kindlasti oma häält 22% ja EKRE-le 20%.
Kantar Emor on oma küsitlustulemuste erinevust Turu-uuringute AS omadest põhjendanud sellega, et nende poolt vastajatele esitatavate valikute nimekirjas pole üksikkandidaati. Reformierakonna suurt edu Emori küsitlustes see aga põhjustada ei tohiks, sest üksikkandidaati pooldavate vastajate teised eelistusedjagunevad küllaltki võrdselt EKRE (18%), sotsiaaldemokraatide (16%), Reformierakonna (14%) ja Keskerakonna (11%) vahel.
Küllap on Kantar-Emori veebiküsitluste eripära eelkõige selles, et veebipaneeli kuuluvate vastajate maailmavaade ongi pisut erinev kui elanikkonnal keskmiselt. Tarbimisuuringutes kohvi või karastusjookide ostueelistusi mõõtes maailmavaade eriti olulist rolli ei mängi, küll aga erakondade poolt hääletamise puhul. Ka valimiste päeval näeme ju, kuidaspärast e-valimiste tulemuste teatavaks tegemist on ülekaalukalt esikohal alati Reformierakond, kuid jaoskondades hääle andnute lisandumisel muutub nende edu oluliselt väiksemaks või kaob sootuks.
Muidugi ei saa Emori küsitluse puhul mööda vaadata ka tõsiasjast, et Emor ei küsitle 74 eluaastast vanemaid inimesi, kellest Turu-uuringute AS viimase küsitluse põhjal eelistaks ligi pooled (47%) Keskerakonda.
Artikkel on algselt avaldatud ERR portaalis.