Alates 2010. aastast on Kliimaministeerium (varem: Keskkonnaministeerium) iga kahe aasta järel küsitlusuuringuga kaardistanud elanike keskkonnateadlikkust, et saada ülevaade keskkonnahoidlike hoiakute ja käitumisviiside levimusest ning dünaamikatest elanikkonnas. 2024. aasta augustis viis Turu-uuringute AS koos Tallinna Ülikooliga läbi järjekorras juba kaheksanda elanike keskkonnateadlikkuse uuringu, mille raames küsitleti 1010 vastajat vanuses 15-74.
2024. aasta uuringu andmetel on elanike keskkonna-alased teadmised paranenud. Muutumas on ka arusaam keskkonnahoidlikkuse olemusest – seda seostatakse aina enam mitte ainult keskkonnakahjude tagajärgedega tegelemisega (nt prügi sorteerimisega) vaid ka neid kahjusid ennetavate tegevustega, nt tarbimise piiramisega. See osutab, et vähemalt selles aspektis on keskkonnaprobleemide mõistmine muutunud teadusmõistelisemaks ja süsteemsemaks. Üldises plaanis loob teadmiste paranemine võimalused ka selleks, et inimeste käitumine muutuks keskkonnahoidlikumaks, kuid 2024. aasta uuringu andmeil keskkonnahoidlike käitumisviiside levimus elanikkonnas võrreldes 2022. aastaga märkimisväärselt kasvanud pole. Majandusliku ebakindluse suurenedes on keskkonnahoid elanike silmis pigem olulisust minetanud (mis oli nähtav juba 2022. aasta uuringust). Võrreldes 2022. aastaga on kasvanud nende elanike osakaal, kes peavad ühiskonnas majanduslike otsuste tegemisel majanduslikku kasu keskkonnahoidlikkusest prioriteetsemaks (2022. aastal 21% ja 2024. aastal 29%). Samuti on vähenenud toetus pideva majanduskasvu ootusest loobumisele (toetajate osakaal vähenenud 43 protsendilt 35 protsendile ning mitte toetajate osakaal suurenenud 39 protsendilt 51 protsendile). Vähenenud on ka inimeste isiklik tahe muuta oma eluviisi keskkonnahoidlikumaks – nende inimeste osakaal, kes soovisid elada praegusest keskkonnahoidlikumalt, on võrreldes 2022. aastaga vähenenud 71 protsendilt 61 protsendile. Uuringu andmeil peavad inimesed sageli keskkonnahoidlikku eluviisi kulukaks (2022. aastal pidas seda keskkonnahoidlikuma eluviisi takistuseks 59% ja 2024. aastal 68% küsitletutest), mis võib olla põhjuseks, miks majandusliku heaolu vähenedes keskkonnahoidlikkust senisest vähem tähtsustatakse.
Uuringust joonistusid välja keskkonnahoidlikkuse olulised eeldused, milleks on teadmised, küpsemad epistemoloogilised uskumused, seotus loodusega ning (autonoomne) motivatsioon. Kõigist muutujatest oli käitumise faktoritega kõige tugevamalt seotud neist viimane, ehk autonoomne motivatsioon. Teisisõnu, olulisim käitumiste ennustaja paistab olevat inimese tunne, et keskkonnahoidlikkus ei ole talle peale surutud, vaid tema enda mõtestatud valik, mis on talle isiklikult oluline ja mida tehes tunneb ta just seetõttu end hästi.
Uuringu raportiga saab tutvuda siin: Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring.
Keskkonnahariduse konverentsil (23.10.2024) tutvustasid uuringut uuringujuht Vaike Vainu (Turu-uuringute AS) ja Mihkel Kangur (Tallinna Ülikool): “Keskkonnaharidus kliimateadlikkuse teel”