Tuhandelt eestimaalaselt küsiti, kas nad on viimase poole aasta jooksul mõelnud kodumaalt lahkuda. Neist 37% vastas jaatavalt, enamik põhjendas oma lahkumisplaani tööga ning sugugi mitte kõik neist pole verinoored. Arvestades, et kõik lahkumist kaalujad tegudeni ei jõuagi, võib Eestist lahkuda umbes 108 000 inimest.
(Tuuli Jõesaar, Eesti Päevaleht)
[:]
Kristiina [täisnimi toimetusele teada] on mitmekülgne ja töökas inimene: ta on õppinud raamatupidajaks, teinud õmblejatööd ja olnud lasteaiakasvataja. Kuid kui masu algas, oli ta väga haavatavas seisus ja kasvatas üksikemana väikest last. Kui kriis täie jõuga lõi, käis Kristiina parasjagu töö kõrvalt koolis lisaeriala omandamas, kuid tööandja keeldus maksmast seadusega kohustatud tasu ülikoolis käidud päevade eest. Kristiina pidi koolist loobuma.
Jäi vaid töö. „Aga seal oli palk lõpuks nii väike, et ma ei suutnud maksta isegi kommunaalide eest. Andsin lapse oma ema hoolde, pakkisin asjad ja läksin Soome,” räägib Kristiina. Oli 2008. aasta. „Ma ei osanud sõnagi soome keelt. Algul sain Eesti vahendusfirma kaudu tööd ehitusel koristajana. Sealt liikusin edasi polikliinikusse koristajaks. Töö käigus õppisin keelt,” jätkab Kristiina. Kui keeleoskus juba enam-vähem käes, soovis ta õppida lasteaiakasvatajaks.
„Välismaal oled aga kogu aeg tegelikult üksildane,” nendib Kristiina. „See ei ole kodu. Ja soome meest ma ka ei tahtnud,” muigab ta. Ta leidis eestlasest elukaaslase ja 2010. aastal otsustati Eestisse tagasi tulla, et siin ühine pere luua. Ka masu tundus möödas olevat. „Aasta otsisin tööd. Saatsin umbes sada CV-d, aga kellelegi polnud mind vaja. Ühele lasteaiakasvataja kohale saadetud CV-le sain vastuseks kirja: teil puudub erialane töökogemus. Ma olen kaks aastat lasteaednikuna töötanud. Oli tahtmine sellele kirjale vastata: aga teie ei ole mu CV-d isegi läbi lugenud,” meenutab Kristiina.
Siis panid Kristiina ja tema mees pead kokku ning tegid oma ettevõtte: käsitööpoe Tallinnas. „Annan tööd neile, kel seda muidu poleks, et oleks üks kindel koht, kus oma käsitööd müüa. Maksud on aga nii kõrged, et kasumit siit ei tule. Ma töötan selleks, et teistel oleks tööd,” võtab ise poeleti taga külastajaid teenindav Kristiina oma praeguse elu kokku. Sellepärast on mõte Soome naasta vaikselt tagasi hiilinud.