[:]
Eesti elanikud näevad maailma julgeolekut järgmise aastakümne perspektiivis valdavalt negatiivsetes värvides. Alates 2001. aasta sügisest ületab pessimistlik suhtumine optimistliku. 2008. aasta jaanuaris arvas 48% Eesti elanikest, et järgmisel aastakümnel sõjaliste konfliktide oht maailmas suureneb, 32% vastanute hinnangul jääb olukord muutumatuks ning vaid 11% usub, et maailm muutub järgmise kümnendi jooksul turvalisemaks. Pärast Venemaa Gruusia-vastast agressiooni käesoleva aasta augustis usub aga sõjaliste konfliktide ohtu juba 65% Eesti 15–74-aastastest elanikest. Oluline vahe on mitte-eestlastel ja eestlastel: mitte-eestlased peavad võimaliku konflikti ohtu selgelt väiksemaks kui eestlased (2008 jaanuaris eestlastest 53% ja mitte-eestlastest 38%). Kuigi mitte-eestlased pidasid ka tänavuse augusti seisuga konfliktiohtu vähem tõenäoliseks, on Gruusia sündmused nendegi arvamust muutnud: selle aasta augustis pidas sõjaliste konfliktide ohu suurenemist võimalikuks juba 49% mitte-eestlastest ja 71,2% eestlastest.
Kõige suuremaks ohuks peavad eestimaalased organiseeritud rünnakuid Eesti riiklikele infosüsteemidele ja ulatuslikku merereostust, millele järgnevad Eesti majanduskeskkonna mõjutamine mõne Eesti huve kahjustada sooviva välisriigi poolt ning massilised tänavarahutused. Ülalmainitud neli ohtu on kõik sellised, mis on viimaste aastate Eestis vähemalt korra realiseerunud. Seega on elanike ohutunne selgelt seotud vahetu kogemusega. Siingi tuleb välja eestlaste ja mitte-eestlaste hinnangute erinevus. Kui üle poole eestlastest peab suurimateks ohtudeks rünnakuid Eesti riiklike infosüsteemide vastu, Eesti majanduskeskkonna mõjutamist ning ulatuslikku merereostust, siis enamik mitte-eestlastest tajub lähimate aastate suure ohuna eelnimetatuist vaid merereostuse ohtu – küberrünnakute ja majanduskeskkonna mõjutamist pidas tõenäoliseks vaid 41% ja 38% mitte-eestlasi.
Olulisemad julgeolekutagajad
Peamiseks julgeolekugarantiiks peavad aga Eesti elanikud kuulumist NATO-sse (66%) ning Euroopa Liitu (40%). Oluliseks garantiiks peetakse ka koostööd ja heanaaberlikke suhteid Venemaaga (39%), mida peavad oluliseks just mitte-eestlased, kellest arvab seda koguni 76%, samal ajal kui kuulumist NATO-sse peab muulastest tähtsaks vaid 33%. Teiste julgeolekugarantiidena nimetasid vastajad veel Eesti iseseisva kaitsevõime arendamist (25%) ning Balti riikide kaitsealast koostööd (25%).
Käesoleva aasta augusti lõpus uuris Turu-uuringute AS kaitseministeeriumi palvel ka seda, kuidas eestimaalased suhtusid Eesti sammudesse ja avaldustesse seoses Gruusia konfliktiga. Tervelt 54% vastanutest pidas diplomaatilise toetuse avaldamist Gruusiale õigeks ning 4% vastajatest arvas, et Eesti oleks pidanud tegema seda isegi jõulisemalt. Seda, et Eesti oleks pidanud selles konfliktis jääma neutraalseks, arvas aga 35% vastanutest. Siingi ilmnes selgelt eestlaste ja mitte-eestlaste suhtumise erinevus. Kui eestlaste puhul pidas Gruusiale toetuse avaldamist õigeks sammuks 79% vastanuid, siis mitte-eestlastest vaid 6%.
Lisaks sai täpsemalt uuritud ka seda, kuidas suhtuti Gruusia toetuseks tehtud eri sammudesse. Vastustest selgus, et enamik Eesti elanikke toetas nii riigikogu deklaratsiooni, mis mõistis hukka Venemaa agressiooni (83%), president Ilvese toetusvisiiti Gruusiasse (86%), Eesti vabatahtlike Gruusiasse humanitaarabimissioonile minekut (86%), Eesti riigi humanitaarabi Gruusiale (93%) kui ka üleskutset arvata Venemaa välja Euroopa Nõukogust (63%). Nagu eelmiseski küsimuses, lahknesid ka siin eestlaste ja mitte-eestlaste arvamused. Nende tulemuste taga võib kindlasti näha seda, et mitte-eestlased ammutavad oma informatsiooni selle konflikti kohta valdavalt Venemaa meediakanalitest ning kujundavad vastavalt sellele ka oma arvamuse konfliktist. Tulemused teevad mõnevõrra kurvaks just sellepärast, et suur osa meie ühiskonnas elavaid inimesi tajub seda konflikti ning Eesti riigi tegevust hoopis teises valguses.